Poeetiline vandalism Tartu tänavatel

Marju Uusen, reporter 11.05.201

Miks öeldakse grafiti kohta kas kunst või kuritegu, küsib Maskid*. «Need ei välista teineteist. See võib olla kunst ja kuritegu, ja mis siis sellest!» 

Ühes pärmivabriku ruumis, kus on parasjagu üleval noorte kunstnike näitus, istub tolmuse klaveri serval pisike ja natuke pungihõngulise välimusega tütarlaps, kes palub end ajalehes nimetada kunstnikumärgiga Maskid. Muidu tundub ta vaiksena, tänavakunstist rääkima hakates aga läheb hoogu, sest see on tema kunstiliik. Maskid on nimelt Tartu seintele šabloonide ja aerosoolvärvidega ehk stencil art’i tehnikat kasutades jätnud aastate jooksul mitmeid teoseid. Detailselt teda kirjeldada või pärisnime nimetada ei saa, sest teiste inimeste seintele joonistamine on ikkagi ebaseaduslik. Pealegi, lisab ta, põhineb osa tänavakunsti ligitõmbavast aurast just autorite salapärasusel. Esimese tööna võttis Maskid  sõnaraamatust tolerantsuse definitsiooni ja paljundas seda seintele. Hiljem on ta pannud majadele roomama tigusid, joonistanud inimeste nägusid ja maalinud natüürmorte.


Sõbralik Tartu
Teine tänavakunstnik, kes soostub end ajakirjanikule tutvustama, on pikapatsiline noormees pseudonüümiga Edward von Lõngus. Tema kätetööd on näiteks tekstid hea ja paha poisi kahevõitlusest. Mis ometi tõmbab tänavakunsti tegema? «Me ei näe ühtegi põhjust, miks ainult reklaamil on õigus linnapildis võimutseda,» ütleb Lõngus.

Tänavakunstnikud tahavad pakkuda alternatiivi mõttetule visuaalsele mürale, linnaruumi täiendada ja kaunimaks teha. Samuti saab seintel ideid ja kriitikat edasi anda nii, et ei peaks seda spetsiaalselt galeriisse vaatama minema, lisab Maskid. «Mõttetu sodimise ja kunsti vahel on suuuur vahe,» rõhutavad mõlemad. «Täägijad on ühed kõige hullemad ja mõttetumad sodijad üldse, kes ongi suuresti vastutavad ka tänavakunsti maine allatõmbamise eest,» põrutab Lõngus.

Muu hulgas on tänavakunsti puhul väga tähtis seinajoonistuse asukoht. Kunstitüdrukul on ideid, mis teostamata ainult sellepärast, et ta pole neile seni veel sobivat paika linnas leidnud.

Vaba vaimuga ülikoolilinn Tartu on grafititegijate sõbralik. Teoseid ei tormata siin kohe üle värvima või maha pesema, vaid need püsivad mõnikord ühel kohal isegi mitu aastat, rääkis Tartu kõrgema kunstikooli õpilane Tiit Joala, kes pidas märtsis koostöös Karlova Seltsiga trafaretikunsti alase koolituspäeva. Näiteks Helsingis nühivad võimuesindajad mõnikord ühe päevaga taiesed müüridelt maha. Tartu linnakunstnik Tiit Kaunissaare ütles, et Tartu linnavalitsus seinakirjutisi väga aktiivselt ei tõrju, sest grafitile täisleppimatust kehtestada pole mõtet, kui seda hoida ei suudeta või kui see liiga kalliks läheb.

Kes neid teevad?

Lõuna politseiprefektuuri pressiesindaja Kristina Kostina ei osanud öelda, mis karistus on ette nähtud tänavakunsti eest, sest eraldi grafiti kohta käivat paragrahvi ei ole ja karistus sõltub tekitatud kahjust.
Kostina lisas, et tema teada pole Tartus olnud ühtegi juhtumit, kus patrull oleks kinni pidanud parasjagu seinale kritseldavaid seltskondi. Joala sõnul võiksid ülikoolilinnas kogukond ja tänavakunstnikud jõuda kokkuleppele, nii et kunstnikud teeksid ilusaid ja mõttekaid töid sobivatesse kohtadesse ning kogukond tunnustaks nende panust linnapildi rikastamisse ega jahiks seintele joonistajaid täie karmusega.

Karlova Seltsi juhatuse liige Silver Urbas sai koostööst tänavakunstnikega positiivse kogemuse, kui koolituse käigus kaunistati piltidega üks plank. Tema arvates leiduks tänavatel sobivaid lõuendeid küll, probleemiks võib kujuneda nende leidmine, kellega koos sinna kogukonnale sobivaid pilte teha. Stencil art`iga tegelevaid inimesi on Tartus arvatavasti paarkümmend, hindab Joala, ja kõiki neid ei tunne ei tema, Lõngus ega Maskid. Siiski julgevad nad öelda, et enamasti teevad tänavakunsti noored inimesed, kel mingisugune seos kunstiga ja julgust piiridest üle astuda nii kunstnikuna kui argielus. Sellise kirjelduse alla mahub nii Maskid kui Lõngus. Tüüpilist suurt värvilist grafitikirja seostatakse seevastu hiphopkultuuriga. Aga on erandeid, teab Lõngus. Näiteks mitmesse kohta jäetud tekstid «tule homme siia tagasi» ja «sõnum silmade kõrgusel» on teinud 54 aastat vana mees. «Mõnikord, kui lähen kellegagi koos mööda oma piltidest, meeldib mulle küsida, mis nad arvavad, milline inimene need on teinud, ja siis kuulata, milliseks nad minu piltide autorit peavad,» ütles Maskid.

Mis on mis seinte peal
Tänavakunstiks võib nimetada laias laastus kogu kunsti, mida tehakse tänaval ja mille autor on enamasti anonüümne. Siia mahuvad nii stencil art, kleepsud, plakatid, grafiti, jaanuaris 2008 Kaarsillal üldsust šokeerinud seksinukud kui ka palju muud. Enamikule tulevad grafitist rääkides esimesena silme ette suured värvilised stiliseeritud kirjad, mida kutsutakse mõnikord ameerika grafitiks ja seostatakse  hiphopkultuuriga.
Sodimise valda jäävad ühevärvilised stiliseeritud allkirjad, mida nimetatakse tag’ideks, eestikeelsemalt täägideks, ja muud «mina olin siin»-tüüpi sirgeldused. Stencil art ehk trafaretikunst on tehnika, milles kujutise saamiseks kasutatakse aerosoolvärvi ja trafaretti (šablooni). Tänu valmimiskiirusele ja võimalike tõmmiste ohtrusele kasutatakse seda sageli. Tehniliselt lihtsas trafaretikunstis on ennekõike oluline sõnum, mis on otsekohene, puhas ja jõuline. (TPM)

http://www.tartupostimees.ee/?id=261101&print=1