Tunnetatud rõhuasetusega päevad, nagu
seda on tänane, on välja mõeldud selleks, et meile meenuks vajadus
teadvustada teatavaid olulisi ideid. See on see päev, mil
arutletakse, millest koosnevad meid ja meie kogukonda
defineerivad meemid.
Mõne tunni pärast peab president
Toomas Hendrik Ilves aastapäevakõnet. Ootan huviga, mida on tal
öelda uue eesti ajaloo, khm.. uue „Eesti ajaloo“ valguses
hiljuti rahvateadvusesse jõudnud avastuse, Muistse Vabadusvõitluse
rahvusromantilise kontseptsiooni läbikukkumise kohta. Oli palju
madistamist, aga ühtse võitluse asemel toimus hoopis kildkondlik
üksteisele kaikaga pähe tagumine. Ei maksa luua illusioone, nagu
poleks siinkandi poisid kasutanud võimalust ristisõdijatega koos
naaberküla jobude maja põlema panna ja naised ära röövida. Eriti
kui niimoodi käitumine hoidis nende endi majad tervena. No võibolla
mitte naaberküla, aga sealt, noh.. paar maja edasi...
Eesti rahvas mõeldigi välja selleks,
et saarlane mulgile molli ei annaks. Paraku on meie ajalugu ja
kultuur ka pärast seda leidnud korduvalt kinnitust asjaolule, et
soov naabrit kottida on jäänud häirivalt arvestatavaks osaks
eestlasest. Andresed ja Pearud pole teineteise kõridest veel lahti
lasknud.
Ma armastan Tartut, kuna Tartu
atmosfäär võimaldab sündida erilistel asjadel. Kui kaks
aastakümmet tühjana seisnud Jaan Tõnissoni maja Anna Haava tänavas
hõivati, ei osanud ma tunda muud kui siirast heameelt, et see sai
võimalikuks justnimelt Tartus. Tühjale majale otsiti ette aknad,
loodi lokaalne elektri- ja veevärk, korrastati kanalisatsioon ja
ahjud. Äkitselt oli tühja majja toodud elu. Seljakotirändudel
mööda Euroopat olen külastanud paljusid eri skvotte ning alati
leidnud sealt häid inimesi ja külalislahkust. Noored ilusad
inimesed, elamas ja tegutsemas vastavalt oma arusaamisele paremast
maailmast. Tartu skvott ei jäänud välismaa versioonidele millegi
poolest alla. Tegeleti aktiivselt maailmasäästlike elu- ja
mõtteviiside propageerimisega; korraldati kultuuriõhtuid ja
õpitube. Skvoti esimesel korrusel seati sisse väga vaba pood, kuhu
sai ilma rahata nii tuua kui viia kõike vajalikku ja meelepärast.
See oli koht, kuhu oli ideaalne õhtuti sisse põrgata ja aidata
kaasa heade inimeste headele ettevõtmistele.
Tõrvatilgana meepotis astub lavale
tuntud tegelaskuju: vastik naaber. Vastik naaber on selline tegelane,
kellel on alati oma varrukast võtta mingi probleem oma naabri
tegemistes. Hea vastik naaber peab vajalikuks oma naabrit tema
ohtrates eksisammudes igal võimalusel informeerida. Halb vastik
naaber jälgib ja kannab ette. Anna skvotteritel oli ebaõnn sattuda
piirkonda, kus elaval vastikul naabril on võimu.
Anna Haava skvoti tühjakstõstmise
tegelikud põhjused on algusest peale looritatud selgestimärgatava
hämamisega. Üht kurba õnnetusjuhtumit ära kasutades kuulutati
majas elavad noored sisuliselt süüdimatuteks ja asuti hurraaga
bürokraatiamasina hoobasid tõmbama, unustades sealjuures hinnangut
küsida päästeametilt, kes samal suvel toimunud hindamise alusel
ohutusnõuete täitmise isegi tavalisest paremaks kiitis. Ehkki nii
Tartu linn kui ka skvotterid on aastate jooksul korduvalt üritanud
luua kontakti maja ühe omaniku, saja-aastase Heldur Tõnissoniga,
ilmus kusagilt välja paber, mis andis mõista, et linn tegutseb
väljatõstmises omaniku soovil ja nõusolekul. Seda kontakti pole
enne ega pärast seda suutnud keegi korrata. Selgusetus väljatõstmise
sisulistes motiivides jääb paistma ka linnavalitsuse esindajate
laialivalguvatest sõnavõttudest.
«Meie jaoks on küsimus, kas need
inimesed saavad täielikult aru, mida nad seal teevad,» lausus
linnasekretär Jüri Mölder. «Me tajume ohtu nii vara säilimise
kui ka nende inimeste endi suhtes.» Minu jaoks on küsimus, kas
härra Mölder saab aru, mida ta teeb? Ma tajun samuti ohtu, kuid see
oht on pigem seotud isikliku vaenu sõgeduse ja väikeste ristisõdade
väiklusega. Oht on selles, et eestlases on endiselt peidus salajane
soov naabrile mõõgaga pähe lüüa, sest too elab teistmoodi kui
esimesele normaalne tundub.
Maja saatus jääb pärast hõivajate
lahkumist sama lahtiseks kui enne. Väljaviskamine väljaviskamise
pärast. Sest kusagil ei suutnud mingi bürokraadi pea mahutada mõtet
teistsugusest elulaadist. Juttu asendusmajast pole mõtet uskuda.
Niipea kui kära vaiksemaks jääb, ei maini seda enam keegi.
Huvitav, mida oleks sellest asjast
pealtvaatajana arvanud Jaan Tõnisson? Jätame lõppsõna talle:
"Sest meie teame oma südames, et meid mitte isiklik vaen ega ka
haavade valu taplusele ei kihuta, vaid see teadmine, et kus meie
ilmavaate kallale kavaluse ja nurjatuse abinõudega tormi joostakse,
meie kohuseks on oma isikust hoolimata võitlusele välja astuda –
ütelgu pealtvaatajad, mis nemad ise tahavad."