Sunday, February 24, 2013

Väikeste ristisõdade väiklus


Tunnetatud rõhuasetusega päevad, nagu seda on tänane, on välja mõeldud selleks, et meile meenuks vajadus teadvustada teatavaid olulisi ideid. See on see päev, mil arutletakse, millest koosnevad meid ja meie kogukonda defineerivad meemid.

Mõne tunni pärast peab president Toomas Hendrik Ilves aastapäevakõnet. Ootan huviga, mida on tal öelda uue eesti ajaloo, khm.. uue „Eesti ajaloo“ valguses hiljuti rahvateadvusesse jõudnud avastuse, Muistse Vabadusvõitluse rahvusromantilise kontseptsiooni läbikukkumise kohta. Oli palju madistamist, aga ühtse võitluse asemel toimus hoopis kildkondlik üksteisele kaikaga pähe tagumine. Ei maksa luua illusioone, nagu poleks siinkandi poisid kasutanud võimalust ristisõdijatega koos naaberküla jobude maja põlema panna ja naised ära röövida. Eriti kui niimoodi käitumine hoidis nende endi majad tervena. No võibolla mitte naaberküla, aga sealt, noh.. paar maja edasi...

Eesti rahvas mõeldigi välja selleks, et saarlane mulgile molli ei annaks. Paraku on meie ajalugu ja kultuur ka pärast seda leidnud korduvalt kinnitust asjaolule, et soov naabrit kottida on jäänud häirivalt arvestatavaks osaks eestlasest. Andresed ja Pearud pole teineteise kõridest veel lahti lasknud.

Ma armastan Tartut, kuna Tartu atmosfäär võimaldab sündida erilistel asjadel. Kui kaks aastakümmet tühjana seisnud Jaan Tõnissoni maja Anna Haava tänavas hõivati, ei osanud ma tunda muud kui siirast heameelt, et see sai võimalikuks justnimelt Tartus. Tühjale majale otsiti ette aknad, loodi lokaalne elektri- ja veevärk, korrastati kanalisatsioon ja ahjud. Äkitselt oli tühja majja toodud elu. Seljakotirändudel mööda Euroopat olen külastanud paljusid eri skvotte ning alati leidnud sealt häid inimesi ja külalislahkust. Noored ilusad inimesed, elamas ja tegutsemas vastavalt oma arusaamisele paremast maailmast. Tartu skvott ei jäänud välismaa versioonidele millegi poolest alla. Tegeleti aktiivselt maailmasäästlike elu- ja mõtteviiside propageerimisega; korraldati kultuuriõhtuid ja õpitube. Skvoti esimesel korrusel seati sisse väga vaba pood, kuhu sai ilma rahata nii tuua kui viia kõike vajalikku ja meelepärast. See oli koht, kuhu oli ideaalne õhtuti sisse põrgata ja aidata kaasa heade inimeste headele ettevõtmistele.

Tõrvatilgana meepotis astub lavale tuntud tegelaskuju: vastik naaber. Vastik naaber on selline tegelane, kellel on alati oma varrukast võtta mingi probleem oma naabri tegemistes. Hea vastik naaber peab vajalikuks oma naabrit tema ohtrates eksisammudes igal võimalusel informeerida. Halb vastik naaber jälgib ja kannab ette. Anna skvotteritel oli ebaõnn sattuda piirkonda, kus elaval vastikul naabril on võimu.

Anna Haava skvoti tühjakstõstmise tegelikud põhjused on algusest peale looritatud selgestimärgatava hämamisega. Üht kurba õnnetusjuhtumit ära kasutades kuulutati majas elavad noored sisuliselt süüdimatuteks ja asuti hurraaga bürokraatiamasina hoobasid tõmbama, unustades sealjuures hinnangut küsida päästeametilt, kes samal suvel toimunud hindamise alusel ohutusnõuete täitmise isegi tavalisest paremaks kiitis. Ehkki nii Tartu linn kui ka skvotterid on aastate jooksul korduvalt üritanud luua kontakti maja ühe omaniku, saja-aastase Heldur Tõnissoniga, ilmus kusagilt välja paber, mis andis mõista, et linn tegutseb väljatõstmises omaniku soovil ja nõusolekul. Seda kontakti pole enne ega pärast seda suutnud keegi korrata. Selgusetus väljatõstmise sisulistes motiivides jääb paistma ka linnavalitsuse esindajate laialivalguvatest sõnavõttudest.

«Meie jaoks on küsimus, kas need inimesed saavad täielikult aru, mida nad seal teevad,» lausus linnasekretär Jüri Mölder. «Me tajume ohtu nii vara säilimise kui ka nende inimeste endi suhtes.» Minu jaoks on küsimus, kas härra Mölder saab aru, mida ta teeb? Ma tajun samuti ohtu, kuid see oht on pigem seotud isikliku vaenu sõgeduse ja väikeste ristisõdade väiklusega. Oht on selles, et eestlases on endiselt peidus salajane soov naabrile mõõgaga pähe lüüa, sest too elab teistmoodi kui esimesele normaalne tundub.

Maja saatus jääb pärast hõivajate lahkumist sama lahtiseks kui enne. Väljaviskamine väljaviskamise pärast. Sest kusagil ei suutnud mingi bürokraadi pea mahutada mõtet teistsugusest elulaadist. Juttu asendusmajast pole mõtet uskuda. Niipea kui kära vaiksemaks jääb, ei maini seda enam keegi.

Huvitav, mida oleks sellest asjast pealtvaatajana arvanud Jaan Tõnisson? Jätame lõppsõna talle: "Sest meie teame oma südames, et meid mitte isiklik vaen ega ka haavade valu taplusele ei kihuta, vaid see teadmine, et kus meie ilmavaate kallale kavaluse ja nurjatuse abinõudega tormi joostakse, meie kohuseks on oma isikust hoolimata võitlusele välja astuda – ütelgu pealtvaatajad, mis nemad ise tahavad."

No comments:

Post a Comment